Ajalugu
Kriisi tulemusena sündinud mitmeaastane finantsraamistik
Mitmeaastase finantsraamistiku loomise idee sündis 1970ndate lõpus ja 1980ndatel aset leidnud ELi eelarvekriisi tulemusena. Nõukogu ja Euroopa Parlament ei suutnud aastatel 1979, 1984, 1985 ja 1987 ELi järgmise aasta eelarve suhtes õigeaegselt kokku leppida. Seetõttu tuli kasutada kohmakat ajutiste kaheteistkümnendike süsteemi, mis põhjustas viivitusi programmide rakendamisel ja liikmesriikidele tagasimaksete tegemisel.
Vähenevad tulud, suurenevad kulud
ELi eelarvekriisi üks põhjus oli see, et ühtaegu toimus tulude vähenemine ja kulude suurenemine. Tulude poolel toimus eelkõige tariifide kaotamise tõttu omavahendite mahu vähenemine. Teisalt muutus põllumajandusturupoliitika üha kulukamaks, võeti kasutusele uued poliitikad (näiteks ühine kalanduspoliitika) ning ühendusega ühinesid uued liikmed (Kreeka 1981. aastal ning Hispaania ja Portugal 1986. aastal).
Mitmeaastase finantsraamistiku edukus
Tulude kuludega vastavusse viimiseks tehtud jõupingutused, mis seisnesid peamiselt püüetes koguda täiendavaid omavahendeid ja piirata kulusid, osutusid ebapiisavaks. Alles esimese mitmeaastase finantsraamistiku (nn Delors’i I pakett, mis hõlmas aastaid 1988–1992) vastuvõtmisega loodi tingimused, mis tagasid sujuva ja eduka eelarvemenetluse.
2 uut elementi
Selleks tehti järgmist:
- kehtestati õiguslikult siduvad kulude ülemmäärad ning
- loodi uus omavahendite kategooria: rahvamajanduse kogutoodangul põhinevad liikmesriikide osamaksed, millega tasakaalustati kulude rahastamise vajadusi omavahendite ülemmäära raames.
Ajutiste kaheteistkümnendike süsteemi tuli viimast korda kasutada 1988. aastal, mis oli Delors’i I mitmeaastase finantsraamistiku esimene aasta. Pärast seda on lepitud kokku veel kolmes mitmeaastases finantsraamistikus, millest igaüks hõlmas seitset aastat.
Ajajoon
|
1. jaanuar 1988
Delors’i I pakett keskendus siseturu rajamisele
Euroopa Ülemkogu kohtumine 11.‑13. veebruaril 1988. aastal Brüsselis
|
|
|
31. detsember 1992
|
1. jaanuar 1993
Delors’i II pakett, mis hõlmas aastaid 1993–1999, keskendus sotsiaal- ja ühtekuuluvuspoliitikale ning euro kasutuselevõtmise ettevalmistamisele
Euroopa Ülemkogu kohtumine 12. detsembril 1992. aastal Edinburghis
|
|
1. jaanuar 2000
Kolmanda mitmeaastase finantsraamistiku (nn Agenda 2000), mis hõlmas aastaid 2000–2006, eesmärk oli laienemise ettevalmistamine
Euroopa Ülemkogu kohtumine 25. märtsil 1999. aastal Berliinis
|
31. detsember 1999
|
|
31. detsember 2006
|
1. jaanuar 2007
Aastaid 2007–2013 hõlmava finantsperspektiivi puhul peeti esmatähtsaks jätkusuutlikku majanduskasvu ja konkurentsivõimet
Euroopa Ülemkogu kohtumine 16. detsembril 2005. aastal Brüsselis
|
|
|
31. detsember 2013
|
| |
|
|
|
Omavahendid: aja jooksul toimunud olulised muutused
Kuna Euroopa Liidu eelarve ei tohi olla puudujäägis, siis on rahaliste vahendite olemasolu liidu jaoks hädavajalik. Tulu liigid on aja jooksul märkimisväärselt muutunud. Euroopa Majandusühendust rahastati algusaastail ehk 1958. aastast alates peaaegu täielikult liikmesriikide osamaksetest. 1970. aastal asendati need rahalised osamaksed järk-järgult omavahenditega, mis koosnesid ainult tollimaksudest ja suhkrumaksudest (nn traditsioonilised omavahendid). 1975. aastast lisandusid käibemaksul põhinevad omavahendid.
Suurenev surve
Nimetatud süsteem sattus 1980ndatel üha suurema surve alla. Eelkõige tariifide kaotamise tõttu vähenes omavahendite tootlus, mistõttu omavahendid ei suutnud enam üha suurenevaid kulusid katta. Seetõttu loodi 1988. aastal, mil jõustus esimene mitmeaastane finantsraamistik, uus omavahendite kategooria: rahvamajanduse kogutoodangul põhinevad liikmesriikide osamaksed (rahvamajanduse kogutoodangu asemel hakati hiljem arvestusbaasina kasutama kogurahvatulu). Selle omavahendi loomise eesmärk oli tasakaalustada kulude rahastamise vajadusi omavahendite ülemmäära raames.
Osamaksed ja korrigeerimised
Praegu moodustavad liikmesriikide kogurahvatulul põhinevad osamaksed ligikaudu 75 % ELi tuludest, samal ajal kui traditsioonilised omavahendid ja käibemaksul põhinevad omavahendid moodustavad vastavalt umbes 13 % ja 11% ELi tuludest. Ülejäänud umbes 1 % moodustavad muud tulud, sealhulgas ettevõtjatele konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahvid. Aja jooksul on omavahendeid käsitlevatesse sätetesse lisatud üha rohkem korrigeerimisi, mille abil kompenseeritakse mõnede liikmesriikide eelarvelist tasakaalustamatust.