Justiits- ja siseküsimused
Justiits- ja siseküsimuste valdkond, mis on Euroopa kodanike eluga tihedalt seotud, on ilmselt poliitikavaldkond, millele Lissaboni leping on enim mõju avaldanud:
- Praktiliselt kogu justiits- ja siseküsimuste valdkonnas kohaldatakse kaasotsustamismenetlust (kvalifitseeritud häälteenamus nõukogus), välja arvatud perekonnaõiguse, politseiasutuste operatiivkoostöö ja mõne teise valdkonna puhul (vt teabeleht).
- Lisaks reguleeritakse varasemalt kolmanda samba raames käsitletud küsimusi, näiteks õigusalast koostööd kriminaalasjades ja politseikoostööd, samade eeskirjade alusel nagu ühtse turu puhul. Sellest tulenevalt kontrollib Luksemburgis asuv Euroopa Kohus nendes valdkondades nii ELi tasemel kui ka liikmesriikides võetud meetmeid.
Ajalugu selles valdkonnas ulatub kaugele…
■ Mitteametlik koostöö ja Schengeni ruumi loomine
Liikmesriigid alustasid 70. aastate keskel justiits- ja siseküsimuste valdkonnas mitteametlikku, valitustevahelist ja väljaspool Euroopa Ühenduse raamistikku toimuvat koostööd. 1985. aastal sõlmisid Saksamaa, Prantsusmaa ja Beneluxi riigid Schengeni lepingu, mis oli oluline samm kõnealuses valdkonnas tehtavas liikmesriikide koostöös. Järgnevatel aastatel liitusid Schengeni lepingu ja selle rakendamise konventsiooniga mitmed teised liikmesriigid ning ELi mittekuuluvad riigid. Schengeni ala hõlmab praegu 26 riiki (27 liikmesriiki, v.a Küpros, Iirimaa, Ühendkuningriik, Bulgaaria ja Rumeenia, ning lisaks Island, Norra, Šveits ja Liechtenstein). Selle lepingu eesmärk oli luua isikute tõeline liikumisvabadus, eemaldades sisepiiridelt kontrollid ning nähes samal ajal ette lisameetmeid välispiiridel teostatava kontrolli, viisapoliitika ning kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö osas.
■ Suurem integratsioon
Uus etapp algas 1993. aasta novembris jõustunud Euroopa Liidu lepinguga, millega integreeriti justiits- ja siseküsimuste valdkond selle lepingu institutsioonilisesse raamistikku, andes niimoodi uue mõõtme Euroopa ülesehitusele.
Amsterdami lepingu jõustumisega 1999. aasta maikuus integreeriti Schengeni acquis Euroopa Liidu institutsioonilisesse raamistikku. Üks selle lepingu peamistest eesmärkidest on hoida ja arendada liitu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alana, kus isikute vaba liikumine on tagatud koos nii välispiirikontrolli, varjupaiga ja sisserändega kui ka kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemisega seotud asjakohaste meetmete võtmisega. Samuti loodi selle lepinguga võimalus võtta õigusalast koostööd käsitlevad meetmed vastu kvalifitseeritud häälteenamusega ja kaasotsustamismenetluse teel koos Euroopa Parlamendiga, välja arvatud perekonnaõigusega seotud meetmed, mille puhul nõukogu võtab otsused vastu ühehäälselt pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist.
Alates Lissaboni lepingu jõustumisest võtab nõukogu ka kriminaalõigusega seotud enamike küsimuste puhul otsused vastu kvalifitseeritud häälteenamusega ja seadusandliku tavamenetluse kohaselt, tehes otsuseid koos Euroopa Parlamendiga.
Taani, Ühendkuningriik ja Iirimaa ei osale täiel määral teatavate meetmete rakendamises.
Nõukogu istungeid valmistavad ette töörühmad ja komiteed
■ Erandid
Tuleb märkida, et Taani, Ühendkuningriik ja Iirimaa ei osale täiel määral justiits- ja siseasjade valdkonnas teatavate meetmete rakendamises, või on nende osalemisele seatud teatavad tingimused.
Eelkõige ei osale Ühendkuningriik ja Iirimaa nende Schengeni lepingu sätete rakendamisel, mis käsitlevad isikute vaba liikumist, välispiiridel kontrolli ja viisapoliitikat. Seetõttu nende liikmesriikide esindajad nõukogus nende küsimuste üle ei hääleta.
■ Spetsiaalsed töörühmad ja organid
Justiits- ja siseküsimuste nõukogus kohtuvad ligikaudu iga kahe kuu tagant justiits- ja siseministrid, et arutada selles valdkonnas koostöömeetmete ja ühise poliitika väljatöötamist ja rakendamist.
Seega täidab nõukogu ELi kaasseadusandja ülesandeid, võttes vastu direktiive ja määrusi kogu justiits- ja siseküsimuste valdkonnas. Nõukogu istungeid valmistavad ette töörühmad ja komiteed, eelkõige CATS (õigusalane- ja politseikoostöö), strateegiline sisserände-, piiride ja varjupaigakomitee, pärast Lissaboni lepingu jõustumist loodud COSI (sisejulgeoleku komitee) ja tsiviilõiguse töörühm.
Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seotud poliitikat rakendavad liikmesriigid ja ELi institutsioonid.
Viimaseid abistavad spetsialiseeritud organid, eelkõige: