15.05.2012
ELi põllumajandus- ja kalandusministrid jätkasid 14. mail mõttevahetust Euroopa ühise kalanduspoliitika reformi üle, keskendudes sel korral küsimusele, kuidas saavutada maksimaalne jätkusuutlik saagikus, st suurim keskmine kogus, mida võib pidevalt püüda ühest kalavarust selle taastumisvõimet ohustamata. ELil on rahvusvaheline kohustus täita seda nõuet aastaks 2015.
Kalavarude majandamine maksimaalsest jätkusuutlikust saagikusest lähtuvalt peaks tagama ELi kalavarude taastumise (ligi 82 % Vahemere kalavarude ja 36 % Atlandi ookeani kalavarude puhul toimub praegu ülepüük) ning aitama kaasa ökosüsteemide tervise parandamisele. See peaks pikas perspektiivis parandama ka kalurite sotsiaalseid ja majanduslikke tingimusi, tagades suurema saagi, suuremad kasumimarginaalid ja investeeringutasuvuse.
„Meie õlul on suur vastutus ning see ei puuduta üksnes kalu ja kalureid täna ja homme. Me räägime jätkusuutlikkusest tuleviku ja tulevaste põlvede jaoks,” nentis istungit juhtinud Taani toidu-, põllumajandus- ja kalandusminister Mette Gjersokov.
Kõik liikmesriigid nõustuvad, et kalavarude jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb rakendada maksimaalset jätkusuutlikku saagikust. Nende arvates on peamiseks probleemiks selle eesmärgi praktiline saavutamine.
Ministrid jagavad seisukohta, et realistlike maksimaalse jätkusuutliku saagikuse sihttasemete määramise seisukohast on kõige pakilisem ülesanne usaldusväärsete teaduslike andmete kogumine. Praegu on need tihtipeale ebapiisavad ja seda eelkõige mitme liigiga püügipiirkondade puhul.
Mõned liikmesriigid on arvamusel, et tähtaeg – 2015 – on liiga lühike, et saavutada maksimaalse jätkusuutliku saagikuse sihttasemed nende kalavarude puhul, mille kohta teaduslikud andmed puuduvad. Nad eelistaksid sujuvamat üleminekut ka selleks, et vältida liialt järske kohandusi kalandussektoris. Nõukogu nõustub üldjoontes merenduse ja kalanduse voliniku Maria Damanaki arvamusega, mille kohaselt tuleks seada kindel tähtaeg ning mitu delegaati tegid ettepaneku määrata rakendamise lõpptähtajaks aasta 2020.
„Meil kui Euroopal ja Euroopa Liidul on kohustus. … Me peame saama maailmale lubada, et seatakse piir. Ning peame lubama seda ka endile. See on raske, kuid seda tuleb teha,” ütles minister Gjerskov.
Teine peamine küsimus puudutab maksimaalse jätkusuutliku saagikuse otstarbekat rakendamist mitme liigiga püügipiirkondades, st kuidas samas püügipiirkonnas lubada püüki heas seisundis kalavarude puhul ning samal ajal mitte ohustada kõige ohualtimaid kalavarusid.
Paljud liikmesriigid arvavad, et mitme liigiga püügipiirkonna puhul kõige ohualtimate liikide võrdlusalusena kasutamine ei ole parim viis soovitud tulemuse saavutamiseks, ning nad teevad ettepaneku, et maksimaalse jätkusuutliku saagikuse sihttasemed peaksid põhinema usaldusväärsetel teaduslikel andmetel ja soovitustel. Teised delegaadid tegid ettepaneku, et lisaks võib maksimaalse jätkusuutliku saagikuse sihttasemete saavutamisele samaaegselt mitme kalavaru puhul aidata kaasa selektiivsete püügivahendite kasutamine ja teatavate piirkondade sulgemine.
Praeguseks on ELil õnnestunud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tase saavutada 20 kalavaru puhul ning volinik Damanaki sõnul on see tähendanud Põhja- ja Läänemere kalurite jaoks täiendavat sissetulekut – kogusummas 135 miljonit eurot ühel aastal.
Võttes arvesse liikmesriikide muresid, arvamusi ja ettepanekuid, koostab eesistujariik nüüd kompromissteksti. Nõukogul on kavas saavutada üldine kokkulepe (nn üldine lähenemisviis), et saaks alustada läbirääkimisi Euroopa Parlamendiga käesoleva aasta juunis.
Täiendav teave:
Pressikonverents (video)
Ministrite mõttevahetus (video)
ELi ühise kalanduspoliitika reform
Pressiteade