Fiskaalkokkulepe jõustus 1. jaanuaril 2013

Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping (nn „fiskaalkokkulepe”) jõustus 1. jaanuaril 2013 pärast selle ratifitseerimist Soome poolt. Lepingu eesmärk on tugevdada fiskaaldistsipliini euroalal tasakaalus eelarve nõude ja automaatse parandusmehhanismi abil.

© Euroopa Liit

Lepingu jõustumiseks oli vaja, et selle ratifitseeriksid 12 euroala liikmesriiki. See tingimus täideti, kui Soome, lepingu ratifitseerinud kaheteistkümnes euroala liikmesriik, andis 21. detsembril 2012 oma ratifitseerimiskirja hoiule.

Leping kui rahvusvaheline kokkulepe on õiguslikult siduv ning avatud ühinemiseks nendele ELi riikidele, kes sellele kohe alguses alla ei kirjutanud.

Leping loodi pärast seda, kui euroala juhid otsustasid 2011. aasta detsembris, et euroala stabiilsuse parandamiseks on vaja tugevamaid meetmeid. Selle allkirjastasid 2. märtsil 2012 25 ELi riiki.

Eesmärk on inkorporeerida see nii kiiresti kui võimalik olemasolevatesse ELi aluslepingutesse. Selleks vajalikud sammud tuleks teha järgmise viie aasta jooksul.

Eelarvepuudujääkide piiramine – tasakaalus eelarve nõue

Uue lepingu kohaselt peavad osalevate liikmesriikide eelarved olema tasakaalus või ülejäägis. See eesmärk loetakse täidetuks, kui nende valitsemissektori iga-aastane struktuurne eelarvepuudujääk ei ületa 0,5% nominaalsest SKPst.

Lisaks peab eelarvepuudujääk olema ka kooskõlas pikaajalise jätkusuutlikkuse riigipõhise alammääraga. See alammäär kehtestatakse stabiilsuse ja kasvu pakti ennetavate meetmetega. Kohandamiskava selle eesmärgi saavutamiseks hinnatakse igal aastal Euroopa poolaasta raames.

Ajutine kõrvalekaldumine „tasakaalus eelarve nõudest” on lubatud üksnes erakorraliste majandusolude korral, näiteks tõsise majanduslanguse ajal. Kui valitsemissektori võlg on märgatavalt madalam kontrollväärtusest 60% SKPst, võib eelarvepuudujäägi piirmääraks kehtestada 1% SKPst.

Automaatne parandusmehhanism

Kui liikmesriik tasakaalus eelarve nõuet ei täida, käivitatakse automaatne parandusmehhanism. Liikmesriik peab korrigeerima kõrvalekalded kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul.

Mehhanismi kohaldamisel võetakse täielikult arvesse liikmesriikide parlamentide eelisõigusi.

Eeskirjade ülevõtmine siseriiklikku õigusesse

Liikmesriigid peavad inkorporeerima eelarvedistsipliini nõude ja automaatse parandusmehhanismi oma siseriiklikku õigussüsteemi, eelistatavalt põhiseaduse tasandil.

Seda tuleb teha hiljemalt ühe aasta jooksul (st 1. jaanuariks 2014) pärast lepingu jõustumist.

Euroopa Kohus

Kui liikmesriik tasakaalus eelarve nõuet ja parandusmehhanismi õigeaegselt üle ei võta, on Euroopa Liidu Kohtu pädevuses selles asjas otsus teha.

Kohtu otsus on siduv ja selle mittetäitmise korral võib määrata karistusmakse, mis võib olla kuni 0,1 % asjaomase riigi SKPst.

See summa tuleb maksta Euroopa stabiilsusmehhanismi, kui riigi vääring on euro; muul juhul tuleb makse teha ELi üldeelarvesse.

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse muudatus

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlusega seotud otsuste tegemine muutub senisest automaatsemaks: euroala liikmesriigid lepivad kokku toetada komisjoni soovitusi ja ettepanekuid nõukogu õigusaktide kohta, välja arvatud juhul, kui nad on sellele kvalifitseeritud häälteenamusega vastu.

Lisaks peab liikmesriik, kelle suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, kehtestama „eelarve- ja majanduspartnerluse programmi”.

See programm hõlmab nende struktuurireformide üksikasjalikku kirjeldust, mida liikmesriik peab rakendama, et tagada oma eelarvepuudujäägi tõhus ja jätkusuutlik korrigeerimine.

Niisugused programmid esitatakse nõukogule ja komisjonile kinnitamiseks. Nende rakendamist kontrollitakse vastavalt stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjadele.

Edasine koordineerimine

Lepingu osalisteks olevad liikmesriigid annavad Euroopa Komisjonile ja nõukogule aru oma riiklike võlakohustuste emiteerimise plaanidest. Lisaks arutavad nad kõiki oma kavandatavaid olulisemaid majandusreforme ja vajaduse korral koordineerivad need eelnevalt omavahel ja ELi institutsioonidega.

Euroala juhtimine

Euroala liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid kohtuvad vähemalt kaks korda aastas euroala tippkohtumistel koos Euroopa Komisjoniga.

Nad valivad euroala tippkohtumise eesistuja lihthäälteenamusega hääletamise teel. Euroopa Keskpanga president osaleb euroala tippkohtumistel. Euroopa Parlamendi presidenti võidakse kutsuda osalema, et teda ära kuulata.

Kui see on asjakohane ja vähemalt üks kord aastas osalevad nendel kohtumistel ka lepingu ratifitseerinud, kuid euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide juhid.

Parlamentidevaheline koostöö

Euroopa Parlament ja osalevate liikmesriikide parlamendid teevad koostööd eelarvepoliitikaga seotud ja muudes lepinguga hõlmatud küsimustes.

Selleks loovad nad organi, mis koosneb asjaomaste Euroopa Parlamendi komisjonide ja liikmesriikide parlamentide esindajatest. Organ otsustab ise oma töökorralduse üle.

Täiendav teave:

• Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping (terviktekst, pdf)