Keeled

Keeleline mitmekesisus on üks peamisi Euroopa Liidule iseloomulikke jooni ning väljapaistev kultuurivara. Kümne ning siis veel kahe uue liikmesriigi ühinemine 2004. aasta mais ja 2007. aasta jaanuaris tähendas ametlike keelte kahekordistumist. Ükski teine organisatsioon ega institutsioon maailmas ei kasuta oma töös nii paljusid keeli.

Euroopa Liidu institutsioonidel on ühised eeskirjad keelte kohta, mille nõukogu kinnitas 1958. aastal. Nende eeskirjadega, mida on hiljem muudetud vastavalt laienemistele, on nüüdsest kehtestatud 23 ametlikku ja töökeelt, milleks on bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel. Et tagada Euroopa Ülemkogu ja nõukogu toimimine mitmekeelsete institutsioonidena, on nõukogu peasekretariaadis keeleteenistus, kes teeb õigusaktidega seoses tihedat koostööd õigustalituse õigusloome kvaliteedi direktoraadiga.