Keele-eeskirjade rakendamine nõukogus
Euroopa Ülemkogu ja nõukogu rakendavad järjekindlalt ühiseid eeskirju Euroopa Liidu institutsioonide keelte kohta kohta.
Euroopa Ülemkogu ja nõukogu aruteludel räägivad liikmesriikide esindajad (ministrid nõukogu tasemel, riigipead ja valitsusjuhid Euroopa Ülemkogu tasemel) oma emakeeles ning Euroopa Komisjoni suulise tõlke peadirektoraadi (endine SCIC) tõlgid tagavad hea mitmekeelse suulise teabeedastuse.
Euroopa Ülemkogu ja nõukogu arutelud toimuvad dokumentide põhjal, mis esitatakse neile kõikides ametlikes ja töökeeltes. Kõik keeleversioonid on juriidiliselt ja poliitiliselt võrdsed. Euroopa Ülemkogu ja nõukogu vastuvõetud õigusaktid, alus- ja ühinemislepingud ning kõikEuroopa Liidu Teatajas avaldatud tekstid on tasuta kättesaadavad kõikides ametlikes keeltes institutsioonidevahelise andmebaasi Eur-Lex kaudu.
Kodanikega suhtlemisel soovivad Euroopa Ülemkogu ja nõukogu alati rakendada võimalikult laialt mitmekeelsuse põhimõtet. Aluslepingu kohaselt võib iga liidu kodanik kirjutada Euroopa Ülemkogule ja nõukogule – või ükskõik millisele liidu institutsioonile või organile – ühes ametlikest keeltest ja saada vastuse samas keeles.
Samas on Euroopa Ülemkogu ja nõukogu mitmekeelsusel olnud praktilistel kaalutlustel alati ka piiranguid. Institutsioonidesisesel suhtlemisel, kus kõik ametnikud ja teenistujad peaksid oskama lisaks oma emakeelele ka kahte liidu keelt, kasutatakse keeli, mille oskus on enim levinud; sama kehtib ka tööde puhul, millest võtavad osa liikmesriikide eksperdid või ametnikud, kes üldjuhul kasutavad samuti vähemalt ühte võõrkeelt. Nimetatud piirangud tulenevad nii praktilistest kaalutlustest kui ka eelarvelistest põhjustest, kuna need võimaldavad piirata tegevuskulusid.